sidruniballaad

augusti viimane päev

2011-08-31T20:44:00.001+03:00

Vihma pole ammu näinud ja nüüd ta sajab. Nendes kuumades päevades ja higistes öödes polnud midagi sellesarnast - poolpime, tuuline, vihmane ühel ajal kummikutes ja sügisjakkides liikuvate inimestega. Need lõputud soolase vee väljad pakkusid rõõmu ja jahutust päikesevannide vahele, kuni viimaks igatsemine seeneilmade järele lennukisse ajas.

juuli keskel

2011-07-18T15:50:00.002+03:00

Ma ikka aeg-ajalt tajun jälle uute lehtede pööramist ja teadmist, et see, mis oli eelmisel leheküljel jääbki sinna.

Jaanipäevanädal - Vilnius

2011-06-24T10:39:00.004+03:00

Pärast 8tunnist siplemist bussis ja saades poolel teel Lätis veel kohaliku politsei käest trahvi, jõudsime bussidega Leetu. Veidi nostalgiliselt on hostel, kus need mõned ööd magan klassikaline ühikas, koridoris oleva köögi ja duššiga. Üllatusena leidsin toast toimiva netijuhtme.

See on küll õige, et Eesti on veidi teistsugune, kui meie kaks naabrit. Piiri ületanud, muutusid teed augulisteks ja kruusaseks, teeservas (ja ka linnas) õitseb karuputk ning siin vähemalt on segamini agul ja kaasaegsed klaasehitised - midagi, mida kohtab Tallinnas vaid Liivalaia ja Süda tn piirkonnas.

Vaatan lähemalt...

mai lõpp

2011-05-25T16:53:00.007+03:00

Olen hoos kuhjunud ja võlas olevate kohustuste likvideerimisega. Tarbatus teen pooleteistunniseid "soojendusi", võtan osa igast mõttevahetusest, mis http://www.blogger.com/img/blank.gifonhttp://www.blogger.com/img/blank.gif seotud Gaudeamuse või Oslaga, organiseerin tantsupidude nimekirju ja proove; HTFi jaoks otsin aktiivselt osalejaid, raha, toetajaid...:

Hiiumaa TantsuFestival korraldab noortele tantsijatele meeldejäävat laagrit imelises Hiiumaa looduses.
Kui soovid osa võtta või toetada kuidagi meie toredat ettevõtmist, siis infot leiad HTF-i kodukalt ning informatsiooni maarja@tants.org.

..., et siis Hiiumaal näeme, võin pakkuda küüti.

-----
PS: kas kellelgi on jäänud üle ehitusmaterjali: (töötlemata)puitu, vineeeri jm, sodi, millest saaks ehitada kärusid ja riiuleid?

-----

Palju õnne vanaema!

mai teise nädala keskpaik

2011-05-11T14:23:00.002+03:00

Hommik linnas oli päikeseline. Ostsin päikeseprillid, naiselikud.

Esimene Glamuur oli laval.

mai teine nädal

2011-05-10T11:46:00.004+03:00

Mai esimese nädala lõpus oli "Switch'i" esikas. Huvitav on vaadata/oodata, kas sellele ka järge enne augustit tuleb..? Võib-olla peaks tegema sellele etendusele teise lõpu ja veidi uusi ideid sisse panema. (hehh...veel pole olnud, et ma oma etenduse järgselt kohe selle muutmisele või täiendamisele mõtleksin.) Mulle meeldib see, mis välja tuli, ning mulle meeldi(b)s nende inimestega ka töötada, mistõttu on nüüd jälle tahtmine proovisaali tagasi minna.

Aga nüüd peab keelemängud teoreetiliseks jätma ja keskenduma ilule.

aprilli lõpp

2011-04-27T14:15:00.002+03:00

Iga kord kui ma Maarjamõisas käin tunnen ennast kui laborirott. Pidevalt on kuni kümme tudengit kabinettides, kes vaatavad minu puhul siis suhu. Täna võttis üks neist mul suust ja põselt niite, teine hoidis peeglit, kolmas ulatas kääre ja neljas sättis lambi paika ja niisutas vatitupsu. Tõeline meeskonnatöö. Doktor ise ajas minuga pärast pisikest meditsiinilist small talk'i ja vaatas ka suhu.

aprilli viimane nädal

2011-04-25T10:32:00.003+03:00

Käisin eile golfi mängimas, õigemini vedasin golfikotti ja vaatasin, kuidas mehed palle otsivad. See oli mu esimene caddie-ülesanne (kuidasiganes seda nüüd kirjutataksegi..).

Mulle hakkab isegi tunduma, et ma saan kõik tantsud ise valikrühma seminaril ära tantsida. Lõug ei tahtnud juba eile enam ära kukkuda ja võhmaga saab ehk midagi ette võtta. Jogurti-dieet on küll efektiivne, aga üldsegi mitte väga kasulik. Soovitan süüa, kui on võimalik.

aprilli eelviimane nädal vol 2

2011-04-21T12:57:00.002+03:00

Tihedaid sissekandeid tuleb; nagu on midagi öelda. Kui suu lahti ei käi ja inimesed Sinust aru ei saa, siis ongi ju kõige parem aeg pläkutamiseks. Denis püüdis minuga eile õhtul vestelda, aga ta loobus, sest aeg oli hiline ja ehk polnud ka see kontsentreerumisvõime enam nii hea, aga pärast paari lauset ta loobus.

Nüüd olen kodus ja söön nagu mõni beebi iga tunni või paari järelt. Vedelikke loomulikult. Piimhappebakterid tunduvad head. Võib-olla on vaja hakata pärast paari nädalat siiski ka võõrutusravi tegema, et puhitsusi ei tekiks.

Lisaks on nüüd ka selge, kui ma vanemana 10 kilo juurde võtan, siis kuidas gravitatsioon mu näojoontele mõjub.

Head ja toredat.

aprilli eelviimane nädal

2011-04-20T14:43:00.003+03:00

Ajaarvamine on endiselt olemas. See on hea. Lüristan läbi kõrre suppi, mis üldse ei taha koostööd teha; jogurtiga on asi parem - tee ja jogurt on mu sõbrad. Täna võeti põskedest juhtmed välja, mida kümmekond noort arstitudengit, näost valged, pealt vaatasid. See oli ebameeldiv, kui kisutakse toorest haavast midagi välja. Naljaks on endiselt see, et alalõug on justkui vahtkummist ja tundetu. Nagu postikana.

aprilli kolmas nädal

2011-04-14T13:24:00.002+03:00

Juubeli ulmast toibudes...

Hea tunne on, justkui selle aasta eesmärk oleks nüüd ületatud. Kui nii mõelda, siis neli ja pool suurt eesmärki püstitasin endale sel aastal.

...ja teise eesmärgi realiseerimine on esimesest nädala kaugusel. Kahe nädalaga kaks aasta eesmärki - graafik on tihe. Veel neli päeva ja ma olen mõneks ajaks ilma häälest ja söömisvõimest. Õnneks pole kumbki neist mul väga hästi välja arenenud omadus.

..ja siis veel nädal, et kahe valikrühma kvaliteeti tõestad.
..ja siis veel nädal, et enda kvaliteeti tõestada ning oma kolmandale eesmärgile veidi lähemale astuda.

to be continued...

märtsi teine nädal

2011-03-10T10:23:00.002+02:00

Ma ootasin neid proove juba mõne aja, et laiskusest enda enesetundes ja välimuses lahti saada. Vaatamist väärt peaks üks naine ju igapäevaselt olema.

märtsi algus

2011-03-03T14:16:00.002+02:00

Sellest peaaegu nelja päevasest puhkusest ja energiast, mis vabariigi aastapäevaga kaasnes pole eriti midagi järel. Käimasolevasse nädalasse on juba mahtunud kolm otsa Tallinna - Tartu vahel (ja üks veel on ees), proove mõlemas linnas ja veidi kodutöid nagu pesutriikimine, koristamine ja pesupesemine, et vähegi kodusolemise tunnet tekitada. Naljakas, veidi on jälle selline tunne, et tuleks teha mingi pööre ja hakata asju uuesti sättima, ütleme et järgmiseks kolmeks aastaks. See tundub olevat minu puhul optimaalne aeg, et ühes kohas püsida.

kõik üleseks

2011-02-15T14:53:00.002+02:00

Kui umbes nädal tagasi tuli mu postkasti Tantsu Nõukogu asutamise idee ja protokoll, millele valdkonna liikmed päris terav-skeptiliselt arutelu pidama hakkasid, siis nüüd on uus valdkonnaülene rühmitus loodud kogu kultuuris - Eesti Kultuuri Koda.

küüned näkku

2011-01-09T01:37:00.002+02:00

Järjekordne väsitav õhtu. Tööpäev oli lõppenud noomitusega, mille sisuks oli enastunustav pühendumine ja selle puudumine. Ta oli kuulanud, kuidas keegi ütleb uhkusega, et ta pole 17 aastat ühtegi õhtut enesele võtnud ja et teised peaksid samasugust tahtejõudu üles näitama. Ta jalutas mööda inimtühja kõrvalteed koju, oksemaitse suus kuuldud mõtteavaldusest, kui järsku meenus paari päeva tagune vestlus ühe erudeeritud naisterahvaga. Teemasse oli tookord tõusnud asjaolu, et inimesed määratlevad end valdavalt elukutse järgi. Ta ei mäletanud enam, millest see mõtteavaldus oli siis alguse saanud, aga seesama hämmelduse tunne, mis valdas teda siis, oli täna jälle nii tuttav.
Sel õhtul tundis ta puudust lihtsatest asjadest; oli väsinud inimestest, kellega polnud tal muud jututeemat kui töö, aga just selliste inimestega ta päev päeva järel suhtles. Millegipärast hakkasid teda kummitama "do not disturb" sildid hotellidest, mida ta ometi polnud kunagi ise uste külge riputanud. Njah, see pidi ka ta enda kohta midagi ütlema, ja ka see, et telefon oli tal ka öösiti sees.
Ta püüdis tulla tagasi tolle vestluse juurde, sest ometi oli ta naisterahvast lahkunud ju hea tujuga. Ahjaa, märkmed! Ta oli kirjutanud mõned mõtted sellest üles. Luges. Naeruturtsak. Meenus naisterahva üks mõtteavaldus selle kohta, et kui kirjutada eneseabi raamat teemal "Ma olen see, mida ma teen - kriitika mu tööle on kriitika minu isiksuse pihta", koosneks see ainult kaantest, sest olukord ise tundub suht lootusetu. Ta naeratas ja korraga märkas, et naabrimees naeratab talle vastu. Ta oli maja välisukse juures.

jonnimann

2010-12-08T21:25:00.001+02:00

Ebaseltskondlik.

..aga kui varbad jalavannni saab, läheb elu ilusamaks.

kadakaprintsess

2010-11-25T10:02:00.003+02:00

Ma elan lossis, kus on suured aknad ja mu õukonnas olevad kirevad linnud käivad mu akna taga söömas.

2010-11-12T01:37:00.000+02:00

mul on tunne, et panen endale aprillis, mais ja juunis pommi alla.

ah, sa ju kunstiinimene

2010-11-09T12:24:00.003+02:00

Mõni aeg tagasi oli meil teravalt üleval küsimus, et kas inimestel sõltub töötegemise kvaliteet ainult rahanumbrist ja miks väikse palgafondiga esinemistest tantsijad huvitatud pole rääkimata siis tasuta tööst. Selge on see, et igasugust tööd, kui see juba ette võtta,tuleb teha kvaliteetselt. Mis mind aga selle juures inspireerib, kui sellest mu elukvaliteet paremaks ei lähe. Kunstiline nauding? Kaua see toidab?
Tõden, et mu tänased kulutused on valdavalt hambaravi ja bussisõitude peale (ma ei räägi toidust ega kodust) ja mu "palk" ses' mõttes pole kaugeltki piisav selleks; isegi mitte ainult Tartus käimiseks. Kaalun tõsiselt sellega midagi ette võtta.

täiega upakil

2010-11-07T15:03:00.001+02:00

Päris, päris uhkeks teeb, kui kiidetakse rühma, mida sa juhendad, isegi siis, kui see pole su endaga üldse seotud.

2010-11-03T13:20:00.003+02:00

Kindlustasin ennast täna ära. Liidus me ju pidevalt räägime, et tansijatel peab olema kindlustus ja lepingud töötegemiseks. Muidugi enne detsembrit ei tohi minuga endiselt midagi juhtuda. Viimasel aja olen ikka mõelnud, et kas siis kui ma ei saa enam niimoodi liikuda kui täna, kas siis hakkan ruuporiga saalinurgast karjuma. Pigem mitte... ja Martha Grahamiks ma ka hakata ei taha.
Igatahes on tore mõte oma trauma või invaliidsuse või surma pealt teenida. Kõlab kuidagi masohhistlikult.

mingi teine aeg

2010-11-02T13:10:00.004+02:00

OSLA sai selleks korraks punkti. Õigem oleks vist küll öelda semikooloni või koma, sest nüüd kaks kuud oleme skriinseiveri peal. Selle kohta veel saab infot veel aadressil http://oldspaceslivingart.wordpress.com/

keeruline on Tallinnast lahkuda

2010-10-15T13:36:00.002+03:00

Esimene lumi. Harjumaal näeb see rohkem välja nagu mu tänahommikune taignarullimisjahu kapi peal.

draamad

2010-10-08T11:53:00.002+03:00

Pidin peaaegu kohe oma emotsioonid siia välja valama, aga otsustasin siiki oodata ja juhtunul pisut rahuneda lasta.
Usaldamatus, unustamine või eeldamine? Võib-olla ma ei tunnista endale, kui palju ma pärislt teha suudan, aga töö käest ära võtmine on natuke alatu. Ilma selgitusteta taandan ma selle kõige ikka usaldamatuse alla ja olen nõutu. Minu naiivsus...? Inimesed naeratavad ja patsutavad seljale.
Või siis vastupidi - karjuvad välja kõike seda, mida sülg suhu toob. Inimesed üldiselt saavad ju aru, kust piir võiks minna. Kas asi on siis kiusus ja ebatolerantsuses või lihtsalt rumaluses.

Miks selline asi mind ikka veel kurjaks teeb?
Olen paranoilisust endast teadlikult eemal hoidnud, aga võib-olla ongi see üks neist viisidest, mille kaudu inimestega suhelda.

3 asja

2010-09-18T22:03:00.003+03:00

Ma pole kunagi end käsitööliseks pidanud, just selle sõna mitteotseses mõttes. Nüüd aga on vaja iseenda "valmis" ideid lammutama ja ümberehitama hakata, kuigi neid vanu pole veel proovitudki, mis tähendab, et ma ei saagi teada, kas need töötaksid. Pagan.

Pärast hommikust telefonikõnet, mis seda viimast teatas, oli mälestus öisest õudukast kadunud. Vähemalt niipalju oli sellest kasu. Hoidsin ennast tegevuses ja päev möödus normaalselt, isegi asjalikult. Praeguseks on mõlemad mõtted tagasi. Pagan.

Üksi on igav. Mittepagan.

2010-09-06T10:38:00.001+03:00

Täna loodan, et ma pole kõikidest paatidest maha jäänud.

2010-09-04T23:53:00.002+03:00

Kui inimene liimist lahti läheb, siis kleepub nende kahe liimist osa külge kõiksugu sodi ja tolmu. Selleks, et pooled jälle kokku liimida, tuleb pinnad enne puhastada ja vanast liimikihist vabastada.

Kogu hommikupooliku tegelesime jätkuvalt riiete tassimisega, et meie suurprojekt "Gardekad korda ja kraam kirbukale" viimaks lõpule jõuaks. Homme-ülehomme veel ja siis peakski kõik olema. Lootuses, et uuskasutuses meie riietest huvitatud ollakse, julgen kuulutada projekti õnnestunuks.

Mulle kuidagi ei meeldi mu lähituleviku väljavaated; ja see algab juba homme. Viisteist on rohkem kui kümme. Ehk läheb rohkem päevi mööda, kui mu tavaline kolm, enne kui närvi lähen.

Elvis algas ja 30. septembril saab näha...

2010-09-02T16:42:00.002+03:00

Pesin täna neli masinatäit pesu ja kaks on veel. Siin on särgid, siin pluusid ja siin need veidrad asjad.Kuivama ei saa neid enam panna, ruum on otsas. Küüned on katki sellest tolmust ja riietehulkadest selle sees. Kohvi tahaks. Istun kogu nende asjade keskel ja ootan, nagu Vladimir ja Estragon, ainult, et mitte seda, mida nemad. Kogu see asi kõlab ja näeb välja nagu kummaline sürrealistlik teatrietendus, mille esimestest viieteistkümnest minutist keegi midagi aru ei saa. Liiga palju on kõike.

tarkust ja verbaalset pidamatust

2010-09-01T23:37:00.002+03:00

Kris läks täna kooli; sai aabitsa ja kapsad, ja Karl nägi oma roosas pluusis superšikk välja. (räägib uhke tädi...:))

Avita!

2010-08-17T16:06:00.002+03:00

Abivalmidus. Tuleb kasuks, kui mitte millegi muu pärast, siis karmavõlgu ehk silub.

Abi 1: juhata esmakordne Tallinna külastaja marsapeatusesse, ise teadmata, kus see päriselt asub.
Abi 2: aita printida esmakordsel Laia tänava arvutiklassi külastajal keset seda romutehnikat, mis seal on.
Abi 3: lepi kokku kohtumisi teiste eest, kui nad üksteisega suhelda ei julge.

...check!

kondid õunas

2010-08-12T19:23:00.003+03:00

Katariina kloostris... ei, seekord mitte keskaeg. Oli Homayun Ghanizadeh'i "Antigone", kus inimesed saalis naersid ja olid tõsised, isegi mõtlesin vahepeal, kas ma saan sellele pihta ja seetõttu ka kas see mulle meeldib. Mõtlen veel ja soovitan vaatama minna.

..ja siis vaatasime Tallinna pealtpoolt.

see kõik tegi mu kaaslase imearmsaks

Rakvere

2010-06-14T21:29:00.002+03:00

See meie tore-armas pühapäev pannkookide, jalutuskäigu ja vee ääres olemisega, aga seda kõike jooksuga Meeste tantsupeo ajal.

see polnud pühapäev

2010-06-09T00:45:00.003+03:00

Ta mõtles, et ta ei tea, miks inimesed ilmuvad ja ütlevad asju täiesti valedel aegadel; ja panevad tundma nii nagu peaks oma heaolu pärast ennast hoopis halvasti tundma? Ei, liiga hea on sefiir aknalaual, 3 tundi ja 10 minutit ja tomatikurgisalat voodis. Sellega oli päev otsustatud. Kõige tähtsam mõte oli mõeldud.

väike vingupiilu

2010-06-02T00:01:00.004+03:00

miks ma ei tantsi? miks on nii raske tantsida? miks kõrvad uugavad? miks mul kõrvad on? miks õhk ei käi läbi? miks nii suur tuul on? miks üldse pole aega? miks mul midagi teha pole? miks ma nii palju töötan? miks ma pean tšekke korjama? miks ma olen rahul asjadega? miks ma pole kunstnik? miks mulle meeldib? miks mulle ei meeldi? miks ma magama minna ei taha? miks ma magaksin kogu aeg? miks mulle meeldib põder akna taga? miks mulle ei meeldi põder toas? miks on õmblemine äge? miks see mind närvi ajab? miks ma tahan õnnelik olla? miks kõik chill on?

2010-06-01T00:54:00.000+03:00

Jälle on luuseri tunne.
Võta ennast kokku kurat.

unes

2010-05-23T14:18:00.003+03:00

Õhk oli elektrist paks. Akna taga lõi äikest, mis toas hingamise särisema pani ja korraga kõik valgeks lõi. Müristamist polnud kuulda. Silmad vajusid kinni, aga /.../
Ärkasin hetkeks vihmasaju peale; kell oli viis hommikul ja väljas oli valge. Polnud palju põhjust ärkvele jääda, ainult kui siis vaadata, kuidas ta magab. Armas...

2010-05-17T00:48:00.002+03:00

Raske on magama minna, isu on unelaulude järele.

pühapäev

2010-05-16T08:49:00.002+03:00

Söön rõdul hommikust, kuulan linnulaulu, vaatan loodust, mis meil akna taga oleva paekivist seina peal on; eile nägin siin rebast. Soe on, lõhnav...
Täna on jälle üks neist päevadest, kus selgub, kas kiired ajad saavad otsa, peaaegu nädala pärast on etendused ja kostüümid peavad täna kõigile sobima.

Päike

selline tavaline, aga pärast näed...!

2010-05-12T00:38:00.004+03:00

Kõik oli plaanipärane. Ma ärkasin just sel ajal ilma kellata, kuhu olin äratuse kruttinud, sõin lõpuni maasikad, mis eelmisest õhtust üle olid jäänud ja mis hommikul lõpetama pidin; triikisin särke, mida eile õhtul teha enam ei jaksanud ja edasi lükkasin, lahkusin kodust plaanitud ajal ja viisin kostüümid sinna, kuhu paluti. Ma isegi parkisin auto enam-vähem sama koha peale, kuhu kodus veel avasin parkivat. Edasi: Tartu-õmblemine-stuudio-trenn, kus kõik läks nii nagu olin arvestanud (ja mis minus erilist rahulolu tekitas). Ainus asi, millega ma ei arvestanud, oli see lõpp, kui ta lihtsalt tuli, oli eriti armas ning andis teed ja muusikat.

kiire ülevaade

2010-05-10T22:47:00.003+03:00

Lehvitasin ja läksin. Maksin ära parkimisarve, jalutasin autossse, panin pakkimisest üle jäänud riisipaki, mida olin ennist kleiditaskus kandnud, kõrvalistmele ja sõitsin. Kell oli natuke seitse läbi kui koju tagasi jõudsin ja oma kõrvalejäänud õmblemise juures tööle hakkasin.
Olime ärganud kell viis hommikul samast asendist, millega mõned tunnid varem sositades olime uinunud. Dušš, kiire hommikamps ja autosse. Jõudsime lennujaama mõni minut pärast kuut; selleks ajaks oli koht rahvast täis ja pagasi järjekorrad poolde saali. Mehed pakkisid kotid ümber/kokku ja läinud nad olidki...Jään igatsema.
...töötasin kella üheni ja pärast seda läksin välja. Õmblemise kõrvalt olin hommikul ka mütsi valmis kudunud ja hoovi jõudes tundsin headmeelt, et olin taibanud selle nüüd pähe panna - paari päeva tagusest soojast polnud midagi alles. sõitsin.
Jätsin auto parkimismajja ja jalutasin hambaarsti juurde. Tunni möödudes sain aru, et varem kokkulepitud lühikeset proovist ning pükste proovimisest on aega vaid esimeseks. Tegin ära ja lahkusin, et pärast tagasi proovi tulla.
Koju sõites, keerasin raadiot valjemaks, et mitte omadel mõtetel liigselt domineerida lasta. Tuba oli tühi, esmaspäevadel on see veider. Söök, dušš, mõnede õmblustööde lõpud ja kell ongi poole tunni pärast homme.
Olen olnud üleval peaaegu kakskümmend tundi.

Umea - 5. mai

2010-05-06T14:59:00.004+03:00

Päev algas eelmise lõpuga, mis tundus olevat (vähemalt minu jaoks, kuigi ma selles lab-is ei osalenud) Kedja highlight.(See sissekanne on inglise-eesti segakeeles, sest mida päev edasi, seda vähem mõtlemist-rääkimist eesti keeles ette tuleb.) Tegemist oli Map Consortiumiga, kes on Inglismaalt pärit koolitajate seltskond; endised näitlejad ja teatritegelased, kes grupi organiseerimise ja grupiloomingu tarvis genereerivad uskumatult huvitavaid ülesandeid ja ehitavad set-e, mille keskel töötades jõutakse grupitundmiseni.

Väike kokkuvõte siis nende töö presentatsioonist:

Inspiration and creative process – Map Consortium

Work method - questions and investigations. (some examples)
Where do I need to go to be inspired?
What do I leave behind?
Who do I need for being inspired?
What is missing?

What is to work in creative process that isn’t your own form?
We do not know what others mean, but during the process it clears up and you are learning the tools that you can use.

Some manifestos that came up in the lab:

Process is the true boss
We need to know our selves
We commit to be intuitive
The time limit provokes the process
We listen and accept other ideas – we want everyone ideas to be included. It creates an open discussion circle.

The idea itself is not important but the way of working to reach to the idea and work through it is important. We are on the playground and we have to find quick way to learn and generate the tools we could use.

What it the dynamics of creation so that it won’t get boring?
The intriguing form is to investigate how we can use director, set designer musicians etc to create the playground and really get it work.
The issue is not to solve the problems directly but to reach to those solutions going round not just march through it.

Järgmiseks oli vestlusring oma enda kasvandikega – Meet the Home Comers. Vesteldi kuuluvuse ja rahvusluse teemadel.
Üldiselt oli kõigil üks arvamus, et kunstnikuks olemine (mis iganes žanr) ei talu piire ning ja ise enda päritolust kinni ei hoita, kuigi alati on erinevus esineda nö tavapubliku ja kodupubliku ees. Viimast usaldatakse rohkem, õigemini ei saa neile valetada, sest üldiselt on teada, mida kodused vaatajad näha soovivad. See tähendab siis ju seda, et kodus usaldatakse artisti rohkem ja viimane ei taha „omade“ ootusi petta.
…kuigi see „kodu“ ja „omade“ mõisted olenevad paljuski sellest, kui endas elada, kui enesekeskne olla. Kunstnik (tantsukunstnik siis) ju päris misantroop või erak üldiselt ei ole ja paljuski kuulutakse sinna, kus on sõbrad. Üldiselt on kõik valikutes kinni. Valik on omada kodu, aga samamoodi on valik töötada ja olla liikuv.

Lõunaaeg jäi seekord vahele, kuna meid tõmmati VIP-ide ruumi koosolekule. Loomulikult ei olnud mul aimugi, kui suurde tükki oma hambad oleme löönud, ent pärast kolme tundi koosolekut (õigemini juba pärast paarikümmet minutit) oli pilt päris värisema panev. Laua ümber olevad aktiivsed ja pühendunud naised ja eriti, ma ütlen ERITI erudeeritud mehed/härrad panid mind päris lapsena ennast tundma. Vaja on ennast tõestama hakata ja eelkõige seda iseendale.

Päris õhtul käisime teatris vaatamas Colin Dunne’i etendust, mis oli lihtsalt täiesti geniaalse helikujundusega tunniajane töö. Ei lihtsalt, kui on võimalus, minge vaatama – Geenius.

Umea - 4. mai

2010-05-04T23:00:00.004+03:00

Kontseptuaalse tantsu töötoa presentatsioon:

Mis? töö teema
Miks?: kavatsus, eesmärk
Kuidas?: tööriistad:
– suhestuda publikuga või mitte
- keha, objekt, kuju jne.
- koos töötamine või mitte
- siseruumis või välisruumis

Esteetiline esitus:
- vana teadmine
- tulem
- passiivne publik

tööprotsess:
- uus teadmine
- protsess
- aktiivne publik

Näidati kaheksat 3-4minutilist tööd. Algusetapis kirjutasid osalejad oma kontseptsiooni paberile ja hakkasid sellega tööle. Ometi oleme ju kõik suhteliselt sama kultuuri produktid, aga siiski jäi mõne töö puhul idee segaseks, sest päriselt ikkagi ei tea, kuidas asjad Rootsis toimivad – siin seisavad inimesed külg-külje kõrval.
Selgelt on vaja isiklikku kogemust selleks, et teha kontseptuaalset kunsti (ja sellest ka aru saada).

Pärast kontseptualismi vaatamist, külmetamist (sest blackbox, mida nad aulaks nimetavad on kõige külmem ruum ever… koht, kus selle projekti juures inimesed reaalselt kohapeal istuma peavad ) ja ühtlasi oma esimese tassi kohvi joomist oli Cecilia Roos’i ettekanne teemal „Artistic Process“, mida saalitäis inimesi suht suud ammuli kuulasid, kuigi tegemist oli tegelikult ju ikkagi tema enda arvamuse ja kogemusega. Tegemist oli lihtsalt niivõrd sümpaatse inimesega…Igatahes panen siia oma märkmed selle kohta.

Dancers prospective in artistic process

We exercise the body in dance but not the thoughts on dance.
How does the artist develop her personal artistic process?
What kind of tools does she uses? Can they be conceptual?

To answer the last question:
- Improvise given from dancer/choreographer
- Dialog between two dancers, dancer and choreograph etc.
- To do the movement sequence those is done before and interpret it
…Dance piece cannot be re-created the same way – this is the art of here and now.

Learning longer movement sequence the other period starts: technical problem son the one hand and on the other - different sequences colour each other and give them different image.

Learn the atmosphere of the movement first and sometimes it brings creates a struggle with technical or motivation questions. How much do I turn my head or why do I turn my head?
Every dancer interprets the movement according to its own experience.

Where is the gaze as a dancer, choreographer, viewer etc? Gaze turned inwards or outwards?
What is the internal gaze?
It starts in the point when the performance begins to be visible.
In the beginning the gaze is external but as the process develops it starts to be in the middle and turning internal.

To re-do/copy the statue as similar as possible, you have to go into it understand it not just feel the image, otherwise you get tired (trying to copy a simple pose as closely as you can but not having the gaze inwards your legs starts to shake and cramp because you have gaze outwards.

You discover the unknown meeting the things you know. The absolute here and now reveals new colours of the work. Every movement start to be new possibility to move if you turn your gaze inwards.

“Expanding Limits of the Body” ehk “Reversed Shannon technique”.

Shannoni tehnika on karkudega tantsimiseks ja „reversed“ seal ees tähendab, et seda õpetatakse ilma karkudeta tegema. Kuna Bill Shannon on street dance taustaga, siis paljuski oli kogu liikumiskeel sinna kalduv – kümme kaasaegse taustaga karkudeta tantsijat tegemas street tantsu karkudega inimesele…võib arvata…

Paljuski oli see jäljendamine, aga samas saime päriselt ka tema karke proovida (mille üle ta ise küll üllatunud oli, kuna teised seda kunagi teinud pole. Kuidas sa saad taolise asja juures midagi üldse aru, kui karkudega liikunud pole!?) ja tunda kuidas on muuta gravitatsiooni ja rämedalt tööd teha ka kõige lihtsama liigutuse juures. Nojah, kunagi ei tea, mis see kõige lihtsam liigutus karkudega tantsimisel on, sest lennata näiteks tundus nendega lihtsam kui tagurpidi kõndimine.

Umea - 3.mai

2010-05-04T00:34:00.001+03:00

Koreograafide eel-kohtumine:

…need on alati naljakad, sest siis on inimesed kõigeks valmis, et seisud paremaks läheksid, aga kui aeg mööda läheb ja need koreograafid, kes tänase kohtumise põhjal öelduna ilmselgelt liiga palju töötavad (ka erinevates riikides ja juhatavad verinoores eas stuudioid) tagasi oma rütmi leiavad, unustatakse nagu asi ära. Kuigi kõik tundsid seal kõiki ikkagi (ainult ise pidin sissesulaja olema), käis ka neil läbi mure, et ollakse nii üksi ja rabeletakse paralleelselt samu teemasid pidi silmaklapid peas. Ka seal tegelevad koreograafid küsimustega, millest meilgi räägitakse – koostööst suurema asja nimel või siis ka koos töötamisest lihtsalt, et tore oleks. Sellest viimasest meil vististi nii avalikult ei räägita, sest siin ju tahame, et oleks mingi süsteem ja selleks raputatakse kord aastas mingitel kohtumistel inimeste teotahet. Ikkagi suu asi… Põhjamaades on süsteemid olemas, ent ikkagi on samad teemad. Kas siis kunstnikel pole seda konkreetsust, et võtta vastu üks otsus ja minna sellega kuhugi isegi kui see otsus tundub, et vajab filosofeerimist…ja ju nii ongi, et võtame teema, hakkame arutama ja see läheb sujuvalt filosoofiaks üle ning lõpuks on meil korraga kolm korda nii palju küsimusi, kui enne kokkusaamist (püüdsin hoida seda sissekannet objektiivse…).

Pärast tutvustusringi ja saia-kohvi-puuvilja pausi püstitati teemad ja tekkisid vestlusringid, mille tulemused/tutvustused siis hiljem teistele edasi anti. Mõned inimesed hakkasid pärast seda palju huvitavamate ja vajalikematena paistma.

Vaheaeg:
Päike, kodust kaasavõetud kartulivorm, sai, küpsised ja piinlik mulajutt tüdrukuga, kes dokumenteeris kogu tänast päeva.

Avatseremoonia:

...algas nagu kooli aktus, laul ja värk ja solist, kes tegeles suurema aja laulust oma allavajuva varrukaga. Ettekanded teemal Umea ja kultuur, artistic processes, tulevased tantsuetendused, tänuavaldused etc. Vaheaeg kogu oma konsistentsiga tegi black boxis istumise talumatult uniseks.

Art Management:

Sealt kõlas järgmist:
Art Management in bringing something that doesn’t really exist into reality. Põhiline, mis selleks vaja on, on usaldus ja õige inimese leidmine antud projekti juurde ning see inimene – produtsent peaks olema projektis juba päris varajases staadiumis, et ideed õigete allikateni jõuaks. Nagu selgus, pole isegi suurt eelarvet vaja ja kõike saab teha ka odavate lahenduste abil, millest muuseas Facebook on üks olulise tähtsusega allikas. Hooray to Facebook!
Praktiliselt aitab produtsent (nagu ka tegelikult dramaturg) unistaval kunstnikul ära elada, mispärast ehk kunstnikud kurdavadki, sest üldiselt püütakse kogu produtseerimine ise ära teha.
Aga seda küll, et produtsente tuleks otsida ja Eestis neid väheseid, kes meil on koreograafidele meelde tuletada…jälle üks asi, millega võiks tegeleda.

Umea - 2.mai

2010-05-03T10:48:00.001+03:00

Enne kui ma jälle sealt bistroost läbi lähen, mille taga väravad on, võtan jälle ühe kohvi ja teen oma kolme tundi parajaks. Viimati oli see kaks kuud tagasi, kui edasi Kaunasesse läksin, siis oli ka kolmetunnine kohvijoomine. Enne neid mõlemaid sõitsin Taani. Seda ma enam ei mäleta, kui kaua ma siis ootasin. Täna on siin palav, õhtupoolik on päikest täis ja kütab, aga ainult sees. Riiga vist väga ei jäägi, alati sõidetakse edasi, nähakse tumedate ülikondade gruppi, totraid mütse, mida saab suveniiripoodidest, saiakesi mugivaid soomlasi, öistel aegades ebasümpaatseid eestlasi, silte, mis karjuvad „osta!“ ja lapsi, kes karjuvad niisama.. Tagasi tulles ma vähemalt kohvi ei võta. Aega pole. Kui lennuki pealegi jõuan, on hästi. Ei jõua juba ära oodata seda tagasijõudmist. Naljakas, pole veel kohalegi jõudnud, kui juba kibelen tagasi. Lõpuks on ju see reisimise kuu käes, oleme mais Aarega kahe nädala jagu päevi ühes riigis. See on päris pikk eemalolek pärast aasta algust.
…jah, ja kohale jõudes sain teada, et seal pitsakohas on väga hea vegetarian pitsa ja tasuta Internet.

lõunas

2010-03-31T23:28:00.002+03:00

Ärkasin suhteliselt vara, võtsin kohvi, mille sees mesi ära ei sulanud ja kohukese. Kohvi oli päris vastik, keetsin uue ja võtsin ka uue kohukese ning jätkasin sellega, millega eelmisel õhtul pooleli jäin. Olin plaaninud küll pikalt magada, kuid mu enese tegematajätmised torkisid südametunnistust. Kirjutasin ja mõtlesin, milleks on vaja ajada illi? Ill on huvitav, konkreetsus igav. Saatsin ära. Süda läks pahaks. Magasin.
Põhimõtteliselt olin töövõimetu kuni tundi minekuni, kuigi üritasin siiski mõningaid asju teha ja tulemuseks olidki mõningad poolikult tehtud asjad.
Tunnis rääkisin balleti aluspõhimõtetest, mille peale vaadati mind miks-sa-sellest-varem-pole-rääkinud-pilguga, kuigi olin täiesti kindel, et nad seda kõike juba teavad ning ma kordan ja nämmutan teema ümber.
Veel üks tund, kus loodi-toodeti minu eest ja kõik. Käisin dušši all ja jalutasin koju juues ökotrade'i käigus saadud ökokoolat. Mõnus.

pomm p-s

2010-03-31T11:09:00.002+03:00

Kui sütikul juba tuli otsas ei ole, siis asjad ei juhtu; nad vegeteerivad, hapnevad, vananevad, hallitavad jpn kauneid sõnu selle kohta. Ma tegelikult ei tea, mitmendat korda ma sissekannet selle sama teemaga alustan, arvatavasti on neid juba üle saja olnud, aga nätavasti pole midagi muutunud. Ei, ikka on muutunud, kevad on vahepeal tulnud ja juba jõime esimese hommikukohvi rõdul, pesime aknaid ja sain nohu. Magan katkendlikult - külm, palav, on uni, pole und...

MPT2 ülevaatus läks vahepeal mööda; kõik läks hästi ja meil oli vaid 2 libisemist, kuid kõhuli ei käinud keegi. Eile sain selle töö eest aplausi ja põhjenduse, miks J mind ja mehi nii nigelasse olukorda pani. See oli ülevaatus olnud huvitavam kui mõni kontsert. Ma arvan ikkagi, et see aplaus kuulus nendele meestele...Ja siis tuli Marina mind eraldi tänama, mis mul konkreetselt põlved nõrgaks võttis... Sinna mu professionaalsus veel ei küündi, et taolist kiitust vastu võtta.

üllatusi täis

2010-03-17T02:09:00.002+02:00

Praegu on ümberringi nii palju positiivset, kus soojust kiirgavad inimesed on mul ümber. Ja siis on need paanikaasjad, mida need samad inimesed kergemini talutavaks muudavad. Ma igaks juhuks panen need kirja, nii enda jaoks rohkem, et siis linnukesi neile järele joonistada. Mu outlooki linnukesed, tolvanid, on praegu vist küll lõunas...
...:MTP2 ülevaatus (jäänud 1+2poolikut proovi), ETKL-i kodukas ja projekt, Märjamaa laager (ajalises mõttes), Futuré (kuu pärast), ja need jooksvad asjad.

Täna tuli mulle eufooria. Päike. See tähendab ju, et varsti saab rõdul hommikukohvi juua. Rõdu ja kohvi, viimaks on need mul olemas, ühel ajal ka veel lisaks ning kui raamatud on ka sealsamas, ja pliiatsid ja kirjablokk...

loksutus

2010-02-18T09:02:00.002+02:00

See õhtu oli selline nagu ma neid mäletasin. Palju oli vaikseid kogelemisi, sest kohe ei oska ju midagi öeldagi; siis hakkad proovima siit ja sealt ning saad aru, et tegelikult pole vajagi pingutada. Kõik on nagunii öeldud juba, mis kunagi jääd sulatama hakkas.
Vaikne rahulikkus, kuid samas karjuv pooleksrebimise tunne. Ka mina tahtsin samamoodi anda... Tükk aega tahtsin, aga nüüd on teisiti, ikka tahan, aga teisiti on.
Olin tükk aega liimist lahti, lipendasin ühest otsast, tunne oli päris vastik, sest miski eriti paks ja umbne istus mu hingamise peal. Kõik on ju tegelikult hästi, väga hästi.

2010-01-20T11:16:00.002+02:00

olen alates novembri algusest vahelduva eduga tõbine olnud; ikka nohu ja köha, mis muud, aga no, olge nüüd, ei jaksa enam.

...njah, see on minu mure. Teisi blogijaid lugedes ei tundu see füüsiline "halvatus" kuigi usutav. Ropendavad teismelised, kes oma hinge valutavad ainuüksi selle pärast, et nad hingavad, on tõsisem mure. Päriselt ka, ma ei püüa siin iroonitseda.

Mõelge oma elu lihtsamaks...natukenegi.

2009-12-25T11:58:00.002+02:00

Täna hommikul ujulas oli kolm inimest koos minuga ja samuti kolm igavlevat vetelpäästjat. Viimased hakkasid ühel hetkel täpsust viskama ja punkte lugema kui ülejäänud kolm rahulikult edasi ujusid. Midagi ei juhutunud:)

Kui järgmised jõulud tulevad, siis siin on üks kingiidee.
http://www.e24.ee/?id=204644

Peaasi, et lapsed ikka kiiremini suureks saaksid ja varakult tulevikku kindlustama hakkaksid.

Lapsemeelsust..!

öö

2009-12-15T01:17:00.003+02:00

Näos on kuidagi vähe värvi ja breketite vahel on kapsas.

Lõpetasin just ühe ametliku kirja, millega püüame sponsoreid leida ja nende patriootsust proovile panna. Selleks kulus kaks tassi vanilje järele lõhnavat kohvi ja arvatavasti ka vähemalt järgnevad pool tundi teki all lakkevahtimist.

vaniljekohv

2009-12-14T09:54:00.001+02:00

Kas ma täna olen valmis looma hakkama?

ikka juhtub

2009-12-13T11:52:00.002+02:00

Eile, kui olin Bonnie ja Clide'i Maroko haflale jõudnud, võis küll öelda, et sattusin sinnasamma lähedale. Igas mõttes. Ühe esinemistevahelise pausi ajal tuli mu juurde üks tume silmapaar... "You danced beatifully..." See oli üks Maroko saatkonnategelane Soomes. Olin enne natuke maroko tantsu õppinud ja loomulikult silma jäänud....ja nii see ikka hakkab. Lõpuks istusin nende lauas, kahel pool tumedad ülikonnad ja üks lisaks seljataga. Maffia. Sain ülevaate Marokos kantavatest rõivastest, tantsust ja õige ajal tulema.
aga noh, pidu poleks pidu, kui midagi sellist minga ei juhtuks...

kummardus härra J. Lotmanile

2009-12-08T01:41:00.002+02:00

«Volodja üleolev järeleandmine pakkus meile väga vähe lõbu; vastupidi, ta laisk ja igav ilme rikkus kogumängu võlu. Kui me maha istusime ja kujutlesime, et sõidame paadis kala püüdma, ning kõigest jõust aerutama hakkasime, istus Volodja, käed süles, niisuguses poosis, mis rõhutas, et tal ei olnud kalapüüdjaga midagi ühist. Ma ütlesin talle seda; tema vastas, et sellest, kas rohkem või vähem kätega vehkida, ei võida ega kaota me midagi ja kaugemale ikkagi ei jõua. Ma nõustusin temaga tahtmatult. Kui mina metsa poole sammusin, kepp õlal, kujutades, et lähen jahile, heitis Volodja selili, pani käed pea alla ja ütles mulle, et tema olevat ka käinud. Säärased teod ja sõnad jahutasid meie mänguindu ja olid äärmiselt ebameeldivad, seda enam, et sisemiselt tuli tahtmatult nõustuda, et Volodja talitab mõistlikult.
Mina ka tean, et kepiga ei saa pauku teha, veel vähem lindu lasta. See on ju mäng. Kui nii arutada, siis ei saa ka toolidel sõita; [...] Kui aga tõsiselt arutada, siis ei tule mingisugusest mängust midagi välja. Ja kui mängida ei saa, mis meile siis üldse üle jääb?»

L. Tolstoi «Lapsepõlv»

formaalsus ei huvita

2009-11-23T23:01:00.004+02:00

Sõnad, mis mind praegu häirivad:

formaalsus, asjalikkus, peab tegema, köha, hommikune buss, kiirustamine, pinnapealsus, seagripp, kuhjunud ülesanded

..., mis mul puudub:

lähedus, rahulolemine, aeg endale, aeg teistele, teater, kõnelused, teadmine...

..., mis on:

muusikal, kompatöö, seinaronimine, uus õppimine, uued tutvused, kaks etendust, Madli, esmaspäevad

pärast seda pisikest analüüsi tundub, et asjad pole päriselt hullud. Köha on ikka veel ja see läheb mingitel hetkedel hullemaks. Joon igaks juhuks gripiteed täna. See ei tohi jälle kopsupõletikuks minna. Ma arvan, et parim ravim on tegelikult oma alateadlikust stressist (alateadlik, sest ma lihtsalt eitan asjaolu, et mul võiks stress olla)lahtisaamine ja natuke puhata. Me räägime ju iga päev, et tuleb leida aega headeks asjadeks, aga see on praegu raske.

Mõtelda tuleb teisiti

You can't stay young forever. But you can be immature for the rest of your life.

Esimene

2009-10-30T20:52:00.002+02:00

Kui Taanis blogger.com-i sisse logida, siis tulevad kõik tekstid ka taani keelsed.

Täna avastasin, et ma pole tegelikult kusagil 2 aastat järjepidevat klassikat saanud ja see tähendab, et tänases balletitunnis olid mu jalad krambis, ei liikunud ning lisaks sellele polnud ka tasakaalu väga ja harjutused ei jäänud meelde. Kõik tundus nii ebaloogiline. Pärast oli mul pikk eneseanalüüs, kas ma üleüldse tohiksin klassika tunde anda. See tundus nii vale. Ma veel ei tea, mis tundega ma jälle oma õpilaste ette astun...
Kaasaegses oli asi natuke parem - meelde jäi, aga teha ikkagi ei osanud väga. Need inimesed, kellega siin tundides käime on päriselt poolprofessionaalid (professionaalsusest jääb vaid paber puudu) ja siis need kaks tüdrukut, kellega projekti teeme on samuti sinnakanti. Lisaks on nad noored ja ilusad ning vägagi enesekindlad.
Neil on põhjust ka olla, kui kuulata ja vaadata kasvõi siin seda, mis tingimused ja õppekavad neil koolis on. Meie vist töötame mingist seletamatust entsiasmist ja mõttest, et ükskord oleme maailmatasemel tantsijad. Hakka või ise tantsumaja ehitama.

eile ja muidu ka

2009-10-28T01:02:00.003+02:00

Kirjutasin eile ühe asutuse sisekorda. Tegin suures enamuses copy-paste-trikki töö-, koolitus- ja puhkeaja seadustest-määrustest, ent läbi lugema pidi nii mõnegi sinna kõrvale. See, kuidas seaduste või määruse keelekasutus esialgu nii neetud-piinlikult täpne on (välja arvatud küll mõned mõisted, mis on ehk seal kontekstis aktsepteeritavad, et muidu igapäeva (släng) keeles laialivalguvad), tundub veider, aga see peab ju ometi välistama mitme tõlgenduse tekkimise asjale. Ja siis, kui olin sellega lõpetanud, panin tähele, kuidas olin ise sellesama keele üles korjanud ja kasutasin suvakõnepesas MSN-is. Tulnukas. Muidugi paneb nördima küll, kui mõni kasutab pildikesi iga teise sõna asemel või loobib suvalisi tähti, et oma lause võimalikult kiiresti ära öelda. Ja mis seal kiirustada, nagunii istub ta (umbisikuline ta) seal poole oma õhtust. Kirjuta siis eesti keeles ja ära sunni oma vestluspartnerit dešifreerima.

PS:...seda kõike räägin ma hetkel, mil mulle on suhu veel üks metallvidin juurde topitud ja ma ei suuda endiselt veel s- ja r-tähti korralikult välja öelda.

Valin sõnu.

simulaakrum

2009-10-21T00:34:00.000+03:00

Lugesin just Baudrillard’i, kus ta räägib, et elame maailmas, mis on igast kandist sarnane originaaliga ja kus iga asi on dubleeritud omaenda stsenaariumi järgi. Niisiis võiks arvata, et tegemist on teatriga, mis on ühiskondade üle võimust võtnud. Deleuze järgi on simulaakrum süsteem, milles erinev suhestub erinevaga erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed, nad on sügavalt juurdunud intensiivsete kvantiteetide olemuses, mis kommunitseeruvad erinevuste abil. Ainuke seos, ainuke kõikide ridade kattumispunkt on neid kõiki allaneelav vormitu kaos. Simulaakrum segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse — tänapäeva teatri. Baudrillard’i järgi tähendab võrgutama surra reaalsusena ja ärgata ellu peibutisena. Need, mis meid võrgutavad ja ligi tõmbavad on ainult tühjad, mõttetud, absurdsed, igasuguse referentsita märgid niinimetatud reaalsuse kontekstis. Kõik, mis sünnib laval on tekitatud, kunstlik ja teater ei püüagi ju kanda täiuslikku tõde, see pole tema eesmärk, ent nende tõdede analoogiatega tegeleb ta küll.
Rääkides Stanislavski teatrist, siis taotluses olev sisseelamine petab publikut, paneb ta uskuma, et see reflektsioon ühiskonnast, mida vaadatakse ongi tõde. Või Brechtist lähtudes, kes kisub publikut järjepidevalt eemale samastumisest sellega, mis laval toimub, püüdes saavutada kõrvaltvaataja objektiivset hinnangut, kolmandat silmapaari. Kumb siis on rohkem petmine, kui tegelikult teater kui simuleerija püüab sobitada reaalsust oma simulatsioonimudeliga, kaotada ära erinevus reaalsuse ja abstraktsiooni vahel, mis muudabki viimase nii köitvaks. (Siinkohal ei pea ma silmas niivõrd performance kunsti või (post)postmodernset teatrit, kuivõrd teatrit selle kõige klassikalisemas tähenduses). Nii nagu Baudrillard ütleb, et just erinevus loob kaardi poeesia, mõiste maagia ja reaalsuse võlu. Reaalsus luuakse teatris miniatuursete ühikute ja komponentide alusel ning nii võib seda taasluua mitmeid kordi. See pole enam reaalsus, vaid tegemist on reaalsuse ja tõe kunstliku elluäratamisega märgisüsteemides.
Juta Vallikivi kirjutab elluäratamise kohta, et inimese kui vaimse olendi kehas toimuvad protsessid võivad halvata vaimseid protsesse; mõtted mõjutavad keha ja keha omakorda mõtteid; emotsioon on nii hingeline, kui kehaline seisund. Mälestus on nii vaimne, kui ka hingeline läbielatud kogemus, mida saab taas esile tuua kas verbaalse stimulatsiooni või kehaliste aistingute abil. Sellised oleme me teatris nii saalis, kui ka laval. Teater mängib füüsiliselt paljuski vaataja kinesteetilisel empaatial ja vaimselt niinimetatud stampmärkidel - tähistajatel, mis iseenesest on saanud tähenduse kandjateks (näiteks muusika, mille järgi saab vaataja aru, et kohe-kohe on midagi juhtumas või punane roos kui kire sümbol). Kunstlik mägisüsteem laval on see, mis tekitab (kinesteetilise) empaatiatunde ja empaatia on omakorda vägagi tõhus vahend eksitada vaatajat, et tegemist on reaalsusega, „päris“ tõega.
Baudrillard aga toob välja asjaolu, et kultuurisisene kommunikatsioon ei toimi enam, sest märgid, sõnad ja pildid, mida selleks kasutatakse, on muutunud üksteisele viidates niivõrd mitmetähenduslikeks, et ei tähista enam sisuliselt midagi. Meedias ringlevad eri tüüpi märgid segunevad ja samastuvad, ning see toob kaasa sümboolsete hierarhiate võrdsustumise. Nii lähenevad üksteisele kõrged kunstid ja populaarkultuur, sulanduvad informatsioon, meelelahutus, poliitika. Seetõttu ei tea keegi, mis on päris tõde ja tänapäeval elamegi kunstlikus maailmas, mida ehk võib ka teatriks nimetada.
Nagu ikka eitab iga järgnev ajajärk eelnevat, mistõttu pärast Baudrillard’i oli kultuuriteooria esmaseks ülesandeks tõestada, et postmodernismi pole olemas, et kaost (ühtset halli massi märgisüsteemide vahel) ei tule, et märkidel, sõnadel ja piltidel on kõigil oma selge tähendus. Derrida’d ja Barthes’i järgi saavad märgid olemuslikult suhestuda nii või teisiti vaid teineteisega ning mitte välise tegelikkusega. Ühelt poolt see muidugi kõrvaldab reaalsuse ja tegelikkuse probleemi, ent samas, nagu Baudrillard „Simulaakrumides ja simulatsioonis“ välja tõi, et ennast paremini kehtestada oma puhtas esinemiskujus, peab läbi tegema selle niinimetatud de-faasi, uueksmuutumise, et jätta mulje nagu midagi polekski juhtunud ja laskma inimestel nautida retrospektiivset hallutsinatsiooni; seda, mis näiliselt nagu on. Reaalsus ja imaginaarsus saavad tekkida vaid distantsil, aga kui see distants hakkab kaduma ja kahanema üksi mudeli kasuks, siis muutub ka olematuks vahe tõese ja kunstliku vahel, nagu see paljuski on juhtunud filmikunstiga. Teater veel hoiab seda distantsi.

päevapildid

2009-10-19T15:55:00.003+03:00

Vahel lõunaaegadel ei mäleta ma enam sama päeva hommikuid. Muidugi üha sagedamini panen ma äratuskella kinni ja püüan meenutada, miks ma just sel ajal tõusma pean või, mis linnas ma olen. Täna oli ses' mõttes erand, et ma olin täiesti adekvaatne.

2009-09-29T01:36:00.002+03:00

Mu kaust on täis märkmeid Barthes'i teooriate kohta, mis muuseas kätkevad ka marslasi ja sügavpuhastusvahendeid. Ta toob välja reklaamitavate puhastusvahendite implitsiitsed legendid, kuidas üks "tapab" mustuse ja teine "ajab ära". Good cop, bad cop... nii, et vali ise, mida kasutad ja mis imidžiga kokku läheb.

Ja siis tegin kolm meeste kostüümi,mis vaatamata kapriisitsevale masinale valmisid eriti kiiresti. Ühe sellise kostüümi saab kokku õmmelda 15 (paremal juhul 13) õmblusega.

nädalalõpu lõpp

2009-09-27T23:11:00.002+03:00

Asi ei ole tegelikult ju tegemises, vaid hoopis tegemata jätmises. Liigutajatel (tantsijaks ei saa ma ennast sel eluetapil enam väga nimetada) ikka juhtub, et keha hakkab märku andma, kui talle midagi ei meeldi. Minu oma on paar päeva juba teatanud oma rahulolematusest, aga mul oli suva. Täna jäin seetõttu saalinurka magama.

How large is my broadcast area... I really do not know if I should worry about the things that are so far away.

...and I do what I want

2009-09-16T01:15:00.002+03:00

In one moment of the day I discovered that I was teaching semiotics to 6-year-olds.

weekend intensive

2009-09-13T21:33:00.002+03:00

...not only dancing but I finally did the financial report about the last performance. Tomorrow morning I am prepared to have a wake-up call which notifies that some numbers are still missing but otherwise I'm waiting a huge amount of money to my bank account that I have to deal out. But forgive me if I disappear by accident.

out of the orange-coloured sky

2009-09-12T23:36:00.004+03:00

Estonia is so orientated to western Europe and States after the Soviet Union that I just felt that I needed to have this post in English. At the time when we try to popularize our culture, our department in university for example, there we take almost all our classes in English and what is not in English, uses literature in English. The language is so into me that I do my writings mostly in English last few days/weeks.

We are really acceptive to all of this that comes from west; like that law that that considers under 26-year-olds discounts. Be a student but be young... It sounds cliché but society needs us to be young and successful and demands to work hard, but like my friend just said it takes exactly one health to understand how hard you're really working. All that stress in finally killing you know...

"I was walking minding my business when love game and hit me in the eye"

Something like that just happened. All this stress that I tried to convince myself to have because I haven't worked enough, was gone in one minute. It just needed one cup of coffee with myself and I just realized that there's no point of being sad or tired. And when it's not enough try to do some tests in Facebook and You'll definitely get Your ego boost you need. You'll spend that much time to those tests that afterward that "to do-list" is yelling and there's no time to bitty yourself anymore. And another thing to try is to do something bizarre. We are counting to three and making a clap after every assignment in composition class (our teacher there is from States... all the good ideas comes from there). It is so strange that keeps you going.

töö on, vilet pole

2009-08-22T22:13:00.003+03:00

Käisin vahepeal traate pingutamas ja arst imestas, et mul on peaaegu juba alalõug. Ma ei osanud sellele midagi vastata, suu oli sel hetkel pärani ja arst jooksis ühe tooli pealt teisele. Lahkudes tänasin, et mu hambad jälle hellad on; maksin arve ja liikusin neist tänaseks lugematutest koosolekutest esimesele.
Lülitusin vahepeal filmitegemisse, mille võtted on järgmisel nädalal. Tihedaks kisub, aga samal ajal on tarvis ka üheks järeleksamiks õppida.

Eile käisin töövestlusel Elleri muusikakoolis. Pelgalt nagu formaalsuse maik oli asjal juures. Selgus, et hakkan pop-jazzikatele lavalist liikumist andma ja detsembriks peaks tulema muusikal.

2009-08-16T03:44:00.002+03:00

Tänased inimesed on hoopis teistsugused kui eile - isepäised tähelepanu tahtjad, kelle masohistlikke jõupingutusi teised jälgima peavad. Need on ühed hullemad momendid, sest neil hetkedel pole ju ükski tähelepanu piisav. Mina teen nii sageli ja ma vihkan seda, sest see võtab mult õiguse kellegi teise samasugust käitumust hukka mõista.

Hiiumaa

2009-08-15T04:17:00.003+03:00

Olen nüüdseks kaks ja pool päeva olnud saarel ja pole saanud ühtegi kõnet mandrilt, kus keegi vajaks midagi. Kilulinnas helistajad tahavad tavaliselt kokku saada, praegu pole selleks nagunii võimalust ja nad ei helista. Kui Tallinnast lahkud, siis oled sa nagu riigist ära.

Kell on pool viis hommikul ja me istume Rauno ja Mariaga igaüks omaette arvuti taga, kuulame Bubble'd minu MP3-lt (iga kolmandat lugu kuulen ma esimest korda:S) ning suhtleme aeg-ajalt lühilausetega mingitel teemadel, mis lihtsalt emotsioonidega pähe tulevad. Väsimus on üle läinud mingiks vaikseks elusolemiseks. See on see tunne, kui võiksid terve öö kirjutada ja mingil hetkel aru saada, et oled midagi uut enda jaoks selgeks mõelnud või vestelda inimestega ja kasutada seejuures sõnu, mida sa tavaliselt ei kasuta.

(Tüdruk tantsib magamiskotiga, kõrvad peas)

...ja juba mõni aeg kuulame jõululaule ja mõtleme kinkidele.

2009-08-12T16:59:00.000+03:00

Veel pärast seda kui olin eile õhtul oma seeliku valmis jõudnud (ma tõepoolest õmblesin midagi muud peale kostüümide), tegin endale tomati-kurgi salati, võtsin musta leiba ja teed kõrvale ja hakkasin heegeldama. Tundsin ennast eestlasena selle natuke ürgsemas tähenduses; päris nali oli, aga salat oli hea ja kollased bikiinid edenevad:P
Ja siis kui kell juba mõnusalt üle kesköö oli, hakkasin lõpuks aruannete jaoks arveid kokku klapitama ja matemaatikaga tegelema. Hommikupudru ja kohvi kõrvale panin veel natuke arveid ja matemaatikat ning päev võiski alata.

Mingid muutused selgelt toimuvad ja nad toimuvad väga veidrat teed pidi...

minu Hispaania

2009-08-11T11:36:00.002+03:00

Viimased ööd on lõunamaise õhuga olnud ja vaatamata sellele, et olen Tallinnas ja Vabaduse väljak on endiselt veel remondis, liigub päris palju inimesi sealkandis ringi. Vabaduse rist särab omal kohal ja annab suurlinnaväljaku ilme tõkestuaedade ja betoonblokkide vahele.
Õhtud panevad lõunamaade peale mõtlema, ka nende peale, kus ma käinud veel pole. Eile mõtlesin Hispaaniale. A arvas, et mulle võiks seal meeldida, kui mulle rõdud meeldivad... ja siis tulid mulle galiitslased meelde, see, kuidas nad Rumeenias pidutsesid ja kuidas me viimasel õhtul tantsisime ja Maria, kes kõik oma joonistusblokki üles maalis.

iluloom

2009-08-08T23:27:00.002+03:00

Mul on kodus akna all ajalehtede hoidja (mis selle päris nimi on...?), kus on hulgaliselt vanu ajakirju nagu mõnes juuksurisalongis. Lõunat süües (ma täna tõepoolest tegin kodus süüa) sirvisin 2006 aasta aprilli Stiili ja leidsin, kuidas keegi itaalia seksuoloog, kelle nimi on Piero Lorenzoni, on huviga uurinud naisi ja nende rindu ja jõudnud järelduseni, et rinnad (nagu ka tähtkujud) ütlevad ära naise iseloomu. Lorenzoni on näinud vaevad ja jaganud rinnad puuviljade järgi gruppidesse:
Melonikujulised (suured, ümarad): nõuab imetlemist ja hellitusi. Seks meeldib harva.
Sidrunikujulised (pringid, esiletungivad): vitaalne ja oskab enda üle naerda. Talle ei meeldi üllatused. Elavam sekspartner kui eelmine.
Ananassikujulised (pringid ja ovaalsed): intelligentsed ja ambitsioonikad, romantikud. Truud.
Greipfruudikujulised (Pringid ja kõvad): Näeb välja erootiline, kui tegelikult on igav ja kodukeskne. Eelistab õrnust seksile.
Apelsinikujulised: enesekindel, eesmärkidega, ei tõsta linade vahel temperatuuri. Seks teda ei huvita.
Kirsisarnased: naljakad, põnevad, intelligentsed naised. Head partnerid igapäevaselt kui ka matkal. Seks on ok.
Pirnikujulised: väga meelelised, armastab armastust igas vormis. Võib olla väga usklik, aga teeb siiski ka kõrvalehüppeid.

Nii et käige peegli eest läbi, siis saate teada...

uus kestumine

2009-08-08T11:35:00.005+03:00

Jõudsin eile kella neljast hommikul koju ja kirjutasin mõtteid inimeste, pidutsemiste, joomise jms kohta endast välja. Lõpetasin kusagil poole viie paiku ja jäin magama. Kell viis helistas Rainer, purjakil ja hakkas midagi ajama kainest autojuhist ning kuidas keegi on vaja kohe koju toimetada; taustaks kostus naer. Ütlesin midagi vastu ja lõpetasin kõne. Sel hetkel mõtlesin jälle, et miks mulle esitatakse muudkui küsimusi alkoholi kohta; miks ma ei joo ja mis on selle põhjus ning muudkui üritavad seda mulle peale pressida. Jah, ma olen seal olnud, aga näet, kasvasin sest' lahku. Ära hakkab tüütama see vastuste andmine, mida keegi nagunii ei usu. Joomise jaoks võiks ju põhjust vaja olla, mitte selleks, et seda mitte teha. Ja pealegi on päris imelik, kui inimesed on su ümber kogu aeg udused.

Ma tunnen ennast praegu elavana, kuigi suhtlen inimestega selgelt vähem. Olen "unustanud" nii mõnedki sünnipäevad, mida oleks ehk tore olnud tähistada, kuid neil hetkedel, kus tuleb võtta telefon, on ausolenime võitu saanud. Peale palju õnne pole mul ju neile midagi öelda ja neid palju-õnne'sid saavad nad ju nagunii. Viisakus... jah, aga kui paljud tegelikult ootavad, et nendega vaid viisakusest suheldaks? Sealt tulebki, et mõnigi kord väldin olukordi, sest need ei kuulu mu "väikeste rõõmustavate asjade" hulka ning pealegi, praegu ma saan seda teha.

Ma teen lihtsalt seda, mida mul enda jaoks vaja on.

no-life..err...

2009-06-22T23:35:00.002+03:00

Ma olen juht, ma olen autojuht ja loodetavasti ei pea mind keegi kinni, sest mul pole volitust. Ma lähen homme koos Madliga Kiilisse, mida ma ei tea, kus täpselt asub ja ma pean selleks võtma bensiini, mida ma ei tea, kui palju kulub. Meil on homme öösel Kiilis tuletegemine; esineme kostüümides, mida meil pole, aga enne tulesutsu veedan Jaanipäeva kohas, mida ma pole veel välja mõelnud.

Kõik plaanid on tehtud.

mastaapsus

2009-06-22T14:20:00.002+03:00

Seni pidin olema kahes kohas korraga Eesti piires, nüüd aga samaaegselt Eestis ja Rumeenias... me räägime mastaapidest.

Suht tihe tegelane tundun olevat

EKA-Linnateter-EKA

2009-05-31T01:18:00.002+03:00

Üks väike suts ERKI moeshow'l, mis koosnes bokseritest, kilest, sukast peas ja õõtsumisest, on vist jälle üks viimaseaja veidramatest ülesastumistest. Aga muidugi, nagu ka eelmisel aastal, on see osaleja seisukohalt tükk aega passimist, kus saab näha suitsetavaid ja energia jooke kaanivaid tegelasi. Sel aastal hoiti meid ruumis kinni, mistõttu jäi suurem osa sest' eksootikast nägemata, aga seda lõhna oli kogu EKA täis.
Istusime siis, rinnad kiles ja sukad peas ning ootasime lavale minemist. Väike seks meetrilaiusel laval ja järgmise esinemise juurde.

Hmmm...aga veidrustest rääkides veel, et kui eile kõhutantsu üritusel tuleshow'd tegin ning oma peadligi geelitatud poisipea, punaste huulte ning palja kõhuga lehvikuid kastsin, tabasin end mõttelt, et mina olengi Tarbatus assistent ning Karlovas ringijuht. Femme fatale ja rahvatantsuõpetaja ühes isikus.

plekid

2009-05-27T18:27:00.000+03:00

Keha peal on nii palju sinikaid, et valus on magadagi.

hommikukohvi kõrvale

2009-05-17T07:42:00.002+03:00

Käisin eile KUMUs. See koht oli paksult rahvast täis ning kõik uitasin väsinud ilmeil eksponaadi juurest eksponaadi juurde, vaatamata ette, kuhu või kellele peale astub.
Paljukõneldud McCarthy joonistused olid suht sellised, mida hullemad kraaded 8...9. klassis vihikukaantele joonistavad. Muidugi oli ka palju, mida sai üldisest sodist eraldada... tahapanekuid ja harkis jalgadega naisi kohtas iga pildi peal. Inimesed, kes lastega tulid, keerasid osad juba uksel tagasi, teised jalutasid läbi, lootes, et pildid on liiga kõrgel ja võsukesed neid nagunii vaadata ei viitsi. Igatahes oli palju piinlikkust tundvaid inimesi, kes tegid märkusi pildiraamide kohta või peitsid lihtsalt silmi.
Selgelt oli tajutav, et mingi eriti tugev moraali- ja tabudetunne paneb inimestele silmaklapid ette. Lõppeks tegeldi sama teemaga nagu Wiiralt või ükskõik, milline romantismiaegne klassik paar korrust allpool, ainult selle vahega, et need teevad seda peenetundelisemalt ja delikaatselt. 21. sajand lubab kõike välja öelda, see on isegi moes - igal võimalusel šokeerimine, ja rahvas paistab seda ka üldjoontes vastu võtvat ja nautivat. Kui olla piisavalt kaua ja piisavalt kõrgel olnud nagu seda McCarthy kahtlemata on, siis võib endale teatavaid nihestusi lubada, kartmata inimeste hukkamõistu.

kiire ülevaade

2009-05-17T00:01:00.002+03:00

Esika üleelamised on üle ja isegi juuksevärv hakkab taastuma. Ma tõesti tahan hakata veelkord selle projektiga tööle, kuid samas ma kardan, et pole enam suuteline sellesse nii palju panustama. Täpselt nii nagu Karmen ütles, et kogusin endasse seda päris tükk aega ning nüüd on see valla lastud, pingelangused välja nutetud ja teema mõtetest eemal hoitud. Veel on nädal...

25. ja 26. mail kell 19:30 Kanuti Gildi saal:

Jüri Nael + MA tudengid „Loits" rituaalne performance-etendus

Loits on maagiline akt, mille eesmärk on allutada üleloomulik vägi oma tahtele. Sel õhtul haihtub loitsu saatel olematusse piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Teil on võimalus laadida end ürgse energiaga ja sukelduda müstika meelevalda. Lavalaudadele astub rohkem kui 40 lauljat, tantsijat ja muusikut. Etendus „Loits" on TLÜ koreograafiaosakonna magistrandide tantsukompositsiooni eksamitöö.

Lavastus: Jüri Nael
Koreograafia: Maarja Pärn, Liina Karina Mikkor, Mihkel Ernits (TLÜ koreograafiaosakonna magistrandid)
Stilistika: Aldo Järvsoo
Muusika: Sten Kristian Saluveer
Osalevad: Anne Türnpu, Luisa Värk, Arno Kalbus, Maarja Pärn, Alexis Steeves, Laura Kvelstein, Helen Reitsnik, Külli Roosna, Endro Roosimäe, Simo Kruusement, Allar Läll, Alar Agukas, Ain Ehasalu, Siim Toots, Karol Ahja, Andreas Kotsjuba
Kaasa teeb: ETV Tütarlastekoor dirigent Aarne Saluveeri juhatamisel
Esietendus: 6.mail 2009

Kestus: 40´
Piletid.: 50/90.-

...

Lõputöödest, mis kolmapäeval välja tulevad, ei saa ma aga veel aru. Mul on tunne, nagu oleksin mingi narratiivi või ideefriik, kellel asjad laval lihtsalt ei juhtu ja kellel on vaja põhjendusi. Kas tantsija peab teadma, mida ta teeb laval? Arvan, et olen koreograafidele ebamugav materjal, sest küsin liiga palju ja sunnin seega neid mõtlema asjadele, millest nad loodavad pääseda.
Diktaatorlus ja usaldamatus on märksõnad, mis, kui ma nüüd järgi mõtlen, on vist selle kevade trend. Samas võib olla loogiline, et olen selle ise oma "diiplusega" tekitanud.

Kõigun

2009-04-09T21:18:00.002+03:00

Lihtsalt ebastabiilne, aga mõte sellest ülesaamisest on vägagi stbiilne, korduv, rutiinne ja olemas. Nagu Anne täna ütles, et mehed võivad arvata, et nad on impulsiivsed ja kergesti ärrituvad, kuid nad ei tea, millega naine igapäevaselt hakkama peab saama - nende sees elab hullunud metsloom ja ta elab meis ning kõikide teiste ühiskondade naistes. Kui loom pääseb lõdvema rihma otsa, siis peabki tegelema vaid tema taltsaks muutmisega. Kõik teised sel hetkel ootavad.

tormid

2009-03-29T22:22:00.002+03:00

Lätis jälle. Seekord ei olnud vaja ronida alasti inimeste ette ega ka osaleda üheski eriti aktiivses töö- või sõprussuhtes. Jah, loomulikult pidi täitma mõningad formaalsused ning lööma šampuseklaase kokku seltskonnas, kus mind ei tuntud ja ma ise ka kedagi ei tundnud. Arvatavasti sellepärast võisin süüdimatult kellegi juures isegi kaks korda pokaaliga vehkimas käia. Lõppeks polnud vahet, olukord oli ruumis niigi võimalikult ebamugav ja piinlik. Kui juba mõelda üliagarale Anitale, kes käsist-jalust sikutades meid igale poole mini-bankettidele vedas, siis paremat ju loota ei tahtnudki.
See kõik oli muidugi pärast kontserti; enne olid mõned väljaväänatud jalad ning äratõmmatud seljad, spordivõistlused, erinevate majade vahet kärutamised ja proovid.
Hommikune poole viiene start Tartust jättis lavale muidugi oma jälje. Joonisehoidmised ja lavamõõtmetega arvestamine nooremate puhul ning energia tantsu algusest lõpuni hoidmine vanemate juures olid teatavad tegurid, mille kallal iriseda. Päris flegmaatiline see pilt just lätlaste-leedukate vahel ei olnud. Pigem vastupidi - komejantide ja pulmalugude vahel oli Tarbatut hea vaadata. Kuigi jah, tantsud kordusid nii meil kui neil ning kohati oli tegemist eelmise aasta korduskontserdiga. Lõpuks said asjad tehtud, kuigi jälle röövis pikaks veninud päev mõnede jaoks igasuguse peotuju.
...aga kiivakiskumised oli teemaks:
Tagasisõit, mis kestis 13 tundi /.../ ma isegi ei viitsi seda kommenteerida. Ütlen vaid niipalju, et bussijuht ligi seitsmekümnele tigedaks muutuvale eestlasele poleks just tahtnud olla. Neetult väsinud olid kõik need inimesed seal, aga siiski väga eriline seltskond.

Päris kurnatus jõudis muidugi kodus kohale, sest mõne aja pärast suutsin mõttetult isaga tülli pöörata - praeguseni tõestame, et oleme ühest puust.
...ja see Ivari kakukese-nali on neetult aktuaalne hetkel. Olge ettevaatlikud, teen haiget praegu.

päikesekosimine

2009-03-26T22:30:00.002+02:00

Olen jälle bussijaamas, joon seekord kohvi asemel teed. Buss peaks poole tunni pärast liikuma hakkama... Tartusse ikka, sinnasamma, kust hommikul rongiga tulin.
Kui inimesed küsivad, kuidas mul läheb, siis saan jagada nendega kogemusi istmemugavuse kohta erinevates sõidukites. Olen teel.
Minus on mängulisus muuseas ära kaduma hakanud; vastutada on vaja ning mitte enam enese eest. See röövib igasuguse naiivsuse.

...varsti jälle...

maantee

2009-02-28T22:53:00.002+02:00

Pidin kirjutama ka sissejuhatuse kogu sellele järgnevale, sest mõte kisub jälle sinna, mida ma teiste omataoliste kõnelustes vihkama olen hakanud - iseenda olemasolu põhjendamine. Kohe alguses sellega pihta hakata oleks olnud jälle nagu mingi nutulaul, aga nüüd... ahh, nüüd ma arvatavasti teen seda, mida ma ka juba hulganisti oma kõnemaneeri sünnitanud olen - irooniseerin.

Kellele on vaja diplomeeritud koreograafe? Töötan praegu rea tantsuloojatega ühe lühimuusikali kallal, kellest vist ühelgi pole diplomit, kuid kõik on "koreograafid" (ma ei kasuta jutumärke mitte egoismist, vaid seepärast, et kuidagigi oma haridust olukorra väärilisemaks upitada). Nõik nad on hiilgavate ideede ja tahtejõuga inimesed ning ma väga hindan neid, ent mu enese senised prioriteedid muutuvad sellistes situatsioonides järjest rohkem tühisemaks. Ma tean, et praegu on vist jälle üks neist eksistentsiaalsete probleemide perioodidest, mida ma aeg-ajalt ikka läbi elan, ning väsimusest ja samas reipusest, mille mitmenädalased kella kuuesed ärkamised enesega kaasa toovad. Jah, see on mu enesegi jaoks üllatav, et olen talunud ja teatavas mõttes isegi nauditavaks muutnud need ülepäevased reisid Tallinna ja Tartu vahel... Kohvi ja raamatud on mu hoiavad mu intellektuaalsust elus.

Homme panen sadakond inimest oma pilli järgi Tartu raeplatsil tantsima

suheldes suudeldes

2009-01-06T00:42:00.002+02:00

Käisin hommikul koolitusel. See kõlab päris asjalikult... Mõned asjad kõlavadki asjalikumalt, kui need tegelikult on või siis mõtlen ma lihtsalt nii. Arvatavasti on see mingi lapse mõistuse jäänuk, mis arvab, et täiskasvanute asjadest tema aru ei saa. Ja kui korraga saab, siis pole see päris päris... Varsti pole mõtet enam laps olla, motivatsioon pressib peale.
Igatahes pärast koolitust helistati ja öeldi, et ma sõidan järgmise nädala alguses Riiga. Valmista ette, tule proovi ja jõua kohale. Tööasjad... paljalt tööasjad...
...ja siis sain ma aru, et ma ei suuda end piltidelt vaadata, nartsissism sai otsa. Mu ideaalid hakkavad mulle endale pähe istuma ja see... midaiganes.

bumerangid on nõmedad

2008-12-30T21:48:00.003+02:00

Kunagi leidsin ühe kirjutise: "Siis, kui valu on läbi, kas siis saan ma ingliks? Ei, mu selg on liiga kondine, et sinna tiibu kasvatada." Ja see tuleb mu juurde jälle...mingi mõte, mida olen endast eemal hoidnud, tuleb jälle. Ma isegi ei põgene selle eest, ei ignoreeri, lihtsalt püüan ajal lasta teha oma tööd natuke. Jah, aga mingid asjad on minu jaoks juba ammu möödas.

paberlinnukesed

2008-12-26T17:25:00.003+02:00

Ma käisin täna suusatamas. Vist mingi 10 aastat on paus vahepeal olnud, aga õnneks Miku õpetas pisut sammu ja lükkas hoogu ning Siiri tegi motiveerivaid kommentaare ja see oli elu asi täna. Aga ma siiski arvan, et ma olen rohkem mäesuusataja :P Laskumised ja kiirus panevad silmad vett jooksma ja naeratuse näole.

Semiootikute konverents

2008-12-02T13:18:00.003+02:00

Mis kogu selle päeva juures kõige keerulisem oli, olid kuivad ettekannetepidajad, kes kõnede ajal kippusid oma sisemisse arutellu laskuma ja välja tuli ainult pomin. Kuid siiski...teemaks oli Lévi - Strauss (edaspidi LS)- mees, kes on teistele (semiootikutele) pinnuks silmas, kuna ta ise nimetab end strukturalistiks, kuid teised aga vaidlevad selle üle, kas teda üldse semiootikute ringi lasta. Igatahes päriselt ignoreerida teda pole võimalik.

1940-datel mobiliseeriti LS sideohvitseriks, kuid mitteaktiivsesse piirkonda, kus mees, kui ülejäänud maailm sõdis, vaatles võililli ja muutus strukturalistiks.
Nimetaksin LS-i omavoliliseks interpreteerijaks (mitte, et ma nüüd mingi hinnanguandja oleksin), kuna ta võtab teksti, surub selle mingisse vormi ja saab sealt siis mingi tulemuse. Kas seesugune meetod on vettpidav? Kas pole võimalik, et kogemata saab vale vorm ja tekst ei mahugi selle sisse tegelikult? LS ise küll ütleb, et kogu süsteem toimib põhjus-tagajärg skeemi alusel ja muutused allpool toovad kaasa muutused kõrgemal tasandil...ja siis, et asju ei saa seletada matemaatilis-loogilise skeemi alusel. Mis mõttes? Kui on olemas põhjus-tagajärg seos, siis on selles olemas ka loogika, mis neid seoseid loob.
Kui teised otsivad universaalseid mustreid, millega üksikjuhtumeid siduda, siis LS töötab vastupidi - üksikult üldisele.

Ja siis veel - müüt ja muusika. Miks siduda neid kahte asja? LS seob nn primitiivrahvaste müüdid euroopa klassikalise muusika traditsiooniga. Miks kõrvutada nii erineva taustada distsipliine? ...et müüt liikus ühel hetkel kõnest muusikasse...? What's the point?
Ma pole kuigi kompetentne tegema etteheiteid nii erudeeritud 100aastasele.

totally official

2008-11-24T20:30:00.002+02:00

Vastuseks eilsele, kui räägiti lumest ja tuulest ja kraavisõitnud bussidest-autodest oli täna teemaks hoopis raha ja numbrid. Ehk siis käisin Teatriliidu peakoosolekul. Millegipärast satun ma pidevalt rahajuttude keskele ja see ajab mind juba suht öökima. (Sealt ka mu eelmine sissekanne.) Asjad seal on pisut rohkem läbimõeldud ja ettepanekute/nõudmiste staadiumisse arendatud, kui mõnes alaliidus. Kindlad numbrid paberil kirjas...ei enam mitte mingit emotsionaalset sõnadeloopimist, teadmata, mida õieti tahta.
Kõned ja hääletamised - motoorsus...
Kirglikuks muutusid inimesed hetkel, mis Linnateatri direktor tuli lagedale esialgu egotsentriliselt kõlanud üleskutsega rahapalli Linnateatri ehituse poole lüüa (või üldse palli puutuda). (Kasutan just sellist metafoori, sest härra Põldmaa on arvatavasti kirglik spordifänn, kes rääkib kogu aeg pallimängudest). Probleemiks osutus tõsiasi, et linnavalitsus ei ole antud lubadustest kinni pidanud ja nüüd tekidab sellega lõhet kahe "kultuuri" - Linnateatri ja Kultuurikatla vahele, sest raha on täpselt nii palju, et kas saab üks või saab teine, kuid olukord on viidud juba konfliktini ja nüüd on vaja vaid pisikest stiimulit, et kogu kupatus plahvataks. Kahju on vaid sellest, et koosolekul ei olnud kedagi Katla esindajatest, kes oleks neile "arvatavasti-küsimustele" vastuseid jaganud. Võitlus käib ja seda ülla eesmärgi nimel.

Aga kui pöörduda tagasi oma eelmise sissekande juurde, kus avaldasin nördimust Äripäeva reklaamikampaania kohta, et tantsijad on ühiskonna näljarotid, siis nüüd on suht kindel, et seda on ka näitlejaskond. Need palganubrid panevad tõepoolest küsimust esitama, et miks on ühiskonnas peotäis selliseid inimesi, kes teevad tööd (ja neetult rasket tööd) puhtast rõõmust? On jah arusaadav, et tantsu vaatajaskond on väike ja selle kultuuri propageerimine pole just eriti hoogu sisse saanud, kuid, miks ilmneb samasugune tendents teatris, mis on ülimalt populaarne? Kui riigi idee igasuguste kultuuripealinna staatusete ja asjadega on kultuuri (olgu siis rahvuskultuur või mõni muu) edendamine, siis miks peab isegi Laulupeo Sihtasutus otsima sponsoreid ja riskima tulemuse kommertsiaalseks muutumisega? Sellisel juhul ei tahaks ma üldse rääkida teatritest (olgu nad siis riiklikud või mitte), kes peavad ei tea kuidas oma ellujäämise pärast rabelema...ja siis püüab valitsus tõsta teatripiletite käibemaksmäära ja vähendada toetussummasid, mis põhimõtteliselt nõuaks koondamisi kollektiividest.

Juhul, kui lasta asjadel minna seda rada, mida valitsus plaanib, võib Äripäeva reklaami võtta totaalse irooniana, sest sellises olukorras tundubki, et ajalehe ostmine on tulusam tehing, kui olla kultuuri- ja kunstiinimene, sest paberiga saab ahjugi kütta, kui külm peaks hakkama. Ise ehk ahju veel ei hüppa.
Millised on need prioriteedid?

tühikargaja?

2008-11-23T14:02:00.002+02:00

Mõni nädal tagasi sain kirja pealkirjaga "Tants see leiba ei too tarre!". Mul tekkis kohe tunne, et tegemist on mingi väga otsese sõnumiga, ja seda eriti ajal, kui tegelesin aktiivselt motivatsiooni leidmisega. Kirja sõnum/reklaam oli lihtne: ka keerulistel aegadel oleme me Äripäeva tellides väärtusliku majandusinfoga varustet/.../ lao ise oma edule kindel vundament - telli Äripäev.
Mind pani muigele fakt, et reklaami- ja äripäevainimesed on kasutanud tantsuinimest selleks, et teha teistele selgeks, et 1. tants on majanduslikult suhteliselt tarbetu, aga ometi silmailu meeldib paljudele, 2. tantsijad on majandulikult mitte väga loogiliselt mõtlevad tegelased ja 3. isegi ajaleht on kindlam tee eduni kui tantsimine. Samas võib ehk ka positiivset ses' leida... midagi näiteks, et olukorras, kus kultuuriinimesed on niigi suhteliselt alatasustatud, juhib see reklaam pilgu just sinna sfääri. Kuid ausalt, kui paljud seda reklaami, mis neile postkastidesse tuleb ka reaalselt loevad?

ebaloogiline unihiir

2008-11-17T19:20:00.003+02:00

Ajasin panga automaadile kaardi kurku kinni.

head isu!

Jõuluvanale

2008-11-09T16:40:00.003+02:00

Palun mulle:

1 Bachi BWV 1007 analüüs
natuke kontseptuaalset kunsti
1 kingakarpi ehitatud lavamakett
1 tantsufilm

Enam nagu ei lähe tavaliselt. Kes siis veel neist tavainimestest veel vabadel õhtupoolikutel tuld sülgamas käivad ja päeva ajal end nööri otsa seotud riisikotikestega materdavad? Ma pole masohhist, ma olen kunstnik, aga see teeb vist ühe ja sama välja.
Ja mul on tunne, et motivatsioon on naasemas. Istusin eile 6-7 tundi raamatukogus, jalutasin riiulite vahel ja külmetasin: kindad olid käes aga nina külmetas endiselt kogu aeg. (ega mul siis kampsunit ka polnud)..., aga tulemuseks on tahe teha.

analüütilised mõtisklused

2008-10-15T11:59:00.000+03:00

Ja lõpuks olen ma niikaugel, et homme õhtuks olen oma asjadega järje peal. Ma ütlen, et asjad lahenevad just siis, kui nad selleks valmis on ja kui mina selleks valmis olen. See on juba kindel fakt, et kui midagi kukil pole, on surnud tunne; irooniliselt võiks öelda, et kunstnik (endiselt ma pean end selleks) ei saagi endaga/olukorraga rahul olla. See on nagu, et blondid on heledate juustega või päike tõuseb idast, peab kunstnik olema rahulolematu. Damn, kui iganenud iroonia!…tõepoolest, ka iroonia iganeb. Selles võiks ehk enkulturatsioon süüdi olla.

Just sain aru, et olen vist ikka rahulolematu ja ennast ammendav.

kunstnik...jumal

2008-10-07T00:43:00.003+03:00

Nimetaksin kunstnikku mingi ühiskondliku toimimise kõrgemaks tasemeks. Ta loob midagi, mis annab põhjuse analüüsijatele, semiootikutele või kriitikutele teha oma tööd ja kes omakorda, annavad läbitöötamise tulemi tavatarbijatele.
Kas kunstnik on ise täielikult teadlik sellest, mida ta teeb või paneb ta oma töösse kogemata midagi, mille see "teine" tase sealt üles korjab ja tähenduseks vormib. Kui nii, siis tilgub kunstnikul lõuendile roheline värviplekk, millest analüüsija näiteks kellegi härra Kaljuvee eraelus võiks sorima hakata. Sama teema käis meil läbi muusikaesteetika loengus: et kes teab helilooja loomingust kõige rohkem? Õppejõud julges väita, et kindlasti pole see helilooja ise. Kes lõpuks seda kunsti teeb?
...ja siis jõuab kõik see tavainimeseni, kelle arru on juba topitud see-ei-saa-nii-lihtne-olla mõte ning kurdavad, et nad ei saa kunstist mitte midagi aru. Samal ajal võivad ka kunstnikud sama teema otsas ägiseda, kuna nende süütu rohelise aasa pildikese tõttu, peavad kõik teda narkomaaniks.

Ja lõpuks on semiootik ainus mõtlev inimene ja kihistab naerda. Kui lihtne oleks tekitada kaost:)

2008-09-16T13:46:00.004+03:00

Kuidas see tarkus oli, et kaks korda ühe reha otsa ei astuta..? Aga kuidas on lood korduvalt vastu seina jooksmisega? Käid rahulikult mööda lagendikku ja korraga, põmm, sein ees ja inimesed naeravad, mõned taktitundelisemad muigavad, aga päriselt reageerimata ei jäta keegi.

..ja kui ühel hetkel istume kõik sibulas

ei tee midagi

2008-09-02T21:19:00.002+03:00

Ärkasin mingil hetkel telefonipiiksu peale - sõnum. Lugesin läbi ja saatsin vastu. Uni kahe päeva vahel oli olnud liialt nigel ja kuna ma olin just eelmise päeva lõpetanud sama tegevusega, millega uut alustasin, siis pidasin aru, kas olin üldse maganud vahepeal. Arvatavasti olin, sest mu korterinaaber oli lahkunud ilma, et ma oleksin seda kuulnud. Ahjaa, mul on korterinaaber. Ta nimi on Kadri ja ta on jutukas, ta on lahe ka. Me ei kohtu väga, graafikud ei sobi.
Käisin pesus, et valmis olla. Ma isegi ei teadnud, milleks päriselt, aga noh, hommikul peab ju ennast valmis sättima. Korteris oli jahe.
Istusime ja vaatasime pilte, mõned olid suht ammused. Käisime söömas ja loengus (vt eelmist sissekannet), nägime merd...Tuleb välja, et selleks ma ennast hommikul sättisingi.

Ma olen vahepeal hakanud asju ülevalt vaatama. Nagu mõnes arvutimängus. Noh, et kui mina istun siin ja all saalis toimub proov (olen Laial, nagu harjumuseks saanud), siis ma kujutlen, kuidas ma proovisolijate suhtes asetsen. Või kui ma peaksin allakorrusele minema, siis kujutan ette (või paralleelselt tegevusega) seda teekonda, kuni ma mõne inimeseni jõuan. Nagu kõrvaltvaataja pilguga vaatamine.

Helistasin. Kõigepealt hommikul..Ma sain kohe aru, et vastaja polnud veel üles tõusnud ja oli suht samas olekus, kui ma ise. Sellest tekkis mingi kummaline side. Või noh "side" on ehk natuke eksitav sõna, pigem nagu kujutlus kahe ärkaja vahel, keda ühendab juhe (mobiiltelefonidel ju pole juhet...) ja siis mõni hetk tagasi, kui teine pool oli just kusagil rahvarohkes kohas, arvatavasti Krahlis. Tekkis tunne, et mul pole päriselt vaja vaatama minna, mis seal toimub. Mis seal ikka vaadata, kõik on ju niigi selge.

koolilood vol1

2008-09-02T21:14:00.001+03:00

Esineme loeng - infot ei tulnud läbi
Mulapolsterdus oli tihe.

RR

2008-09-01T17:20:00.002+03:00

Ma ei tea mitmendat tundi ma juba selles kohvikus istun, aga see laptop-tšika imago hakkab varsti tulema.
Ja esimene september...seepärast istungi neid tunde siin, joon lattet ja kannatan pissihäda kogu selle tunniplaani koostamise kõrval. Hakkan kahes ülikoolis käima, vabadus tundub üüratu. Aga tegelikult tahaksin hoopis teada kauaks seda entusiasmi jätkub?

Needus on murtud - ma olen saanud lattet ja Internetti.

Põrandalauad ajavad naerma

2008-08-29T03:28:00.002+03:00

Ma saan aru, et me peame olema uhked ja õnnelikud, et peaaegu terve Eesti on internetiseeritud, kuid kui ma ikka ei saa seda netti kusagilt, siis ajab tigedaks küll. Siin pole mingit ärinaise-stiili loomist laptopi ja kohvitassiga. Laptop on ja kohvitass ka, aga need kaks ei sünni kuidagi kokku – arvutisse ei saa netti ja kohv ei maitse hea.

Ja kui juba kohvist juttu tuli, siis mind jälitab needus – rikkis piimavahustaja needus. Ei mingit lattet ega kakaod (ei rummiga ega tavalist) juba teist korda päevas täna ja kolmandat väljassöögikorda järjest. Lõunale jääb punkt panemata ja see on ilmselge, kui väga seda punkti vaja on. Ja kui ikka ärgata hommikul kell kuus ja olla hommik otsa koosolekul ja pärast seda püüda põrgus korda luua (loe: koristada rahvariiete kappe), siis oleks vähemalt üht tassi kofeiini ikkagi päevas vaja.
Asjad ei saa olla väga produktiivsed, kui pärast lõunasööki jääks kas püstijalu magama või siis pole lihtsalt võimalik naermist lõpetada, kuigi midagi naljakat ju tegelikult ei ole. Asjad on hullud kui need kaks koos olema juhtuvad. Kofeiinivajadus.

Hommikul toimus Laial tänaval võimuvahetus. Meie saame tõenäoliselt rahul olla.

sotsiaalne narr

2008-08-21T02:24:00.002+03:00

Sekundaarsed vajadused trügivad primaarsete ette, mistõttu ma pean saama selle seeliku. Aga samas on ju ilmselge arusaamine, et ise ma olen loll, kui elu järjekorrad sassi lähevad ja seelikut tahtma hakkad. Tegelikult pole asi üldse seelikus vaid selles, kui lähedale sa selle seeliku lased.

mingi august

2008-08-12T11:02:00.002+03:00

Vaatasin praegu, et ma ei ole pärast Rumeenias käimist siia ühtgi sissekannet teinud. Seal olles arvasin, et kunagi võtan ennast kokku ja panen kõik selle, mis seal nii imeline oli, kirja. Hehee.. ma võiks ju üritada, aga siiski jääks suur osa mu enda teada. Sellepärast jätan päris kõik endale ja jagan lähemat minevikku.

Imelikult ideaalilähedane hommik oli. Ma ei maganud poole üheni nagu mul paari päevaga juba kombeks muutunud on ja ma ei vedelenud voodis ega vaadanud sporti, mis mulle tegelikult huvi ei paku. Ronisin kell kaheksa voodist välja, valasin kohvi tassi ning korjasin mõned sõstrad. Mulle meeldib maal, seal saab hommikumantlis väljas chillida ilma, et keegi sind veidrikuks peaks. Täna oli nii vara, et vaatamata päikesele olid kastetilgad ikka veel muru peal ja särasid seal ennastunustavalt.
Võtsin auto ja kihutasin linna.

kusagil urkas

2008-07-22T17:06:00.002+03:00

Oleme Bukarestis tagasi ja Internetin2ljas. Leisdine urka ja Pepsi. Thank God for that. Muidu pole magu midagi, aga vahest on vaha endast ikka m2rku anda, et elus olen.

Siinsed inimesed t6mbavad. Ma olen k]ll neist eemale natuke hoidnud, sest nagunii tuleb nad varsti siia j2tta ning ise 2ra minna. Aga see k6ik on ikka sellep2rast, et enda olemist lihtsamaks teha.

Ja just praegu on see tunne, et k6ik on nii-nii hea: olen puhanud, 6nnelik ja mind [mbritsevad inimesed meeldivad mulle. (Ait2h Madli, et mu kaasa v6tsid, armastan Sind ka selle eest.)

täna

2008-07-13T00:55:00.002+03:00

Professionaalsus my ass, kui olime akendelt alla roninud. Ometi oli tegemist suht ekstreemsusega, aga värisevate kätega Vaprus on pisut nadi juhus. Lohutuseks ehk niigi palju, et inimesed olid suht kaugel...või noh madalal. Seekord siis selline kummitarznlik teema ja mütsist ja klaveritoolist meisterdatud kilp.

Ja siis õhtune pidu ja söök, mida ma olin unustanud igatseda. Rahvast oli palju ja mingi kujuteldav hierarhilisus valitses ruumis. Madalamad kükitasid laua all ja tegid komejanti samal ajal, kui isandad kõrvalruumis midagi jumalikku sõid. Mul jäigi söömata; näppasin vaid viilu sinki ja neli trubaduuri.