küüned näkku

Järjekordne väsitav õhtu. Tööpäev oli lõppenud noomitusega, mille sisuks oli enastunustav pühendumine ja selle puudumine. Ta oli kuulanud, kuidas keegi ütleb uhkusega, et ta pole 17 aastat ühtegi õhtut enesele võtnud ja et teised peaksid samasugust tahtejõudu üles näitama. Ta jalutas mööda inimtühja kõrvalteed koju, oksemaitse suus kuuldud mõtteavaldusest, kui järsku meenus paari päeva tagune vestlus ühe erudeeritud naisterahvaga. Teemasse oli tookord tõusnud asjaolu, et inimesed määratlevad end valdavalt elukutse järgi. Ta ei mäletanud enam, millest see mõtteavaldus oli siis alguse saanud, aga seesama hämmelduse tunne, mis valdas teda siis, oli täna jälle nii tuttav.
Sel õhtul tundis ta puudust lihtsatest asjadest; oli väsinud inimestest, kellega polnud tal muud jututeemat kui töö, aga just selliste inimestega ta päev päeva järel suhtles. Millegipärast hakkasid teda kummitama "do not disturb" sildid hotellidest, mida ta ometi polnud kunagi ise uste külge riputanud. Njah, see pidi ka ta enda kohta midagi ütlema, ja ka see, et telefon oli tal ka öösiti sees.
Ta püüdis tulla tagasi tolle vestluse juurde, sest ometi oli ta naisterahvast lahkunud ju hea tujuga. Ahjaa, märkmed! Ta oli kirjutanud mõned mõtted sellest üles. Luges. Naeruturtsak. Meenus naisterahva üks mõtteavaldus selle kohta, et kui kirjutada eneseabi raamat teemal "Ma olen see, mida ma teen - kriitika mu tööle on kriitika minu isiksuse pihta", koosneks see ainult kaantest, sest olukord ise tundub suht lootusetu. Ta naeratas ja korraga märkas, et naabrimees naeratab talle vastu. Ta oli maja välisukse juures.